Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/107

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

110

Piibeleht.

Kas tu mul wiltu olli?

Laura.

Ei, liig otsekohe — nii ei sünni sulle. (Tema taskute peale tähendades.) Ka tundub mulle puudusena, et sa talwel oma paberiladu ühes ei wea.

Piibeleht.

Ent wilja-ait on mul üten — ehk soowid? (Hoiab seemnetasku lahti.)

Laura
sealt wõttes.

Tänan. Ja head päewa teile! (Külguksest ära.)

Pikem waheaeg. Sander, kes Laurale ukseni wõõriti pilgu järgi saatis, hakkab hämaral meelisklemisel waikides edasi-tagasi sammuma; Piibeleht istub sohwale tagasi, wõtab ajalehe kätte ja loeb seemneid hammustades rahulikult. Sanderi silm riiwab teda taoti uuriwalt.

Sander
peatab wiimaks keset ruumi; külmalt.

Ma olen otsusele jõudnud: sa wõid oma ilmutuse lehtedesse panna.