Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/103

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

106

Laura.

Mis siin on?

Sander
põrkab wastasest tagasi ja püüab oma ärewust kähku meisterdada.

Meie — —

Piibeleht.

Meie soowime tõnetõsele õnne.

Sander
end naeratawale lahkusele sundides.

Ja — ja muidugi, Laura — — ma soowisin sinu peigmehele — ainult õnne!

Laura
lähenedes, imestanult Piibelehe poole.

Ludwig teab?

Piibeleht
üles tõustes.

Miä ilmutin prõlla. Ta om jo meie weli. Ta lubab meid papale soojalt soowitada.

Sander.

Ja — ja muidugi — miks mitte — — ma tahan teid wäga soowitada — — Õnne ka sinule, Laura! (Annab talle kätt.)