— 93 —
sile sõidu ja sõa tarwitusile, pääle selle weel ruumi saadud saagile ja wangi wõetud inimestele. Kewade aastal 1203 käisiwad Saarlased Daanimaa rannas riisumas ja purjetasiwad suure saagiga koju poole. Saagi seas leiti ka kiriku kelli, kiriku riidid ja ristiinimesi. Aastal 1218 tuliwad nemad Liiwimaa randa ja wiisiwad Düüna jõe kaldailt palju lojuksid ja inimesi ära. Kõik see ja sellesugune saak mahtus laewadesse ära ja päälegi jäi weel ruumi laewa teenistusele. Kõige selle järele peame arwama, et wanad Eesti sõalaewad mitte liig pisukesed ei olnud.
Sõalaewu oli Saarlasil ja Läänlasil suur hulk, ja tuli neid tarwis, siis koguti kiirest kõik kokku. Aastal 1211 kautasiwad Eestlased õnnetumal sõateel kolmsada laewa, aga aastal 1215, see on siis paljas neli aastat pärast seda, oli neil jälle enam kui kakssada laewa, mis platsi wõisiwad astuda.
Tuli taplus mere pääl, siis tallitasiwad Eesti meremehed, niisamati kui nende suure maa wennad maasõal, iseäralise ära arwatud plaani järele. Laewad seati korda pidi mitmesse ritta ehk neid pandi tõisiti seisma ja käima, sedamööda kudas lahingi lugu nõudis. Sõdimine ise sündis nii, et nooltega waenlasi lasti, odasid neile pääle loobiti ja isesuguste wiskamise masinatega kiwa wastaniku laewa wisati. Kui õige ligi oldi, hüpati ka wõõra laewa lae pääle ja tapeldi sääl nagu kuiwal maal mõõga abiga. Mõnikord katsuti waenlase laewu põlema panna ja tarwitati seks tule lontisid, mis laewa wisati, ehk Eestlased ehitasiwad isesugused tule parwed. Need oliwad palkidest kokku meisterdatud ja kihiti neile kuiwe puid pääle, mis elaja raswaga kokku oliwad määritud. Puu kihid pisteti põlema ja tallitati põlew parw kudagi wiisi waenlaste laewa ligi ehk mitme laewa wahele. Tuli ja suits tegiwad wastanikule suurt tüli ja sagedaste hakkas tuli ka laewadesse ja pani need ise kõige täiega põlema.
Ka sedawiisi püüti waenlasele meresõas kahju ja kimbatust teha, et weeteed ära rikuti ja iseäranis kitsad kohad kinni
