— 87 —
Kudas tuleb see siin ära mõista?
Katoliku kirik uskus ja õpetas, et ristimine ja mõned tõised pühad kiriku tallitused ju iseenesest inimese tulewases elus õndsaks teewad, uskugu inimene ehk uskumata, kui aga püha tallitus tema hääks preestrilt ära on tehtud. Oli pagan ristitud saanud, siis uskusiwad ja ütlesiwad preestrid ja selle aja katoliku rahwas: ta on nüüd tõeste ristiinimene, ta on nüüd tõeste patu süüst, surmast ja kurati wäest päästetud ja igawese õndsuse pärandajaks saanud. Ristimisel arwati nagu mõni nõiduse wägi sees olewat, mis ka ilma meeleparandamise ja usu juure tulemata ju inimese ära muudab ja uueks loob.
Seda katoliku õpetust nimetatakse „õpetuseks tehtud tööst”, sest et paawstlased uskusiwad: on püha tallitus ehk tegu aga tehtud, siis on Kristuse käsk täidetud ja inimesele waimulik tulu saadetud. Usku ja meeleparandamist ei põlatud küll ära, neist peeti küll ka lugu, aga nad oliwad nagu kõrwalised asjad, ristimise tallitus ja tegu ise pääasi.
Selle õpetuse järele oli siis ka wägiwaldne ristimine, ka mõõga abiga, üks õnnistuse töö. Kui ristimist hääga wasta ei wõetud, siis arwasiwad ristiinimesed enesel ei mitte üksina luba, waid kohuse olewat, paganate pöörast meelt sõameeste abiga parandada.
Esialgu on suurem hulk rüütlid ja katoliku preestrid tõeste ja kindlaste uskunud, nemad täita Kristuse käsku ja teha Jumala meelejärelist tööd, kui ka sõawäega paganate maadesse tungiwad ja piikide ja odadega rahwast ristimisele sunniwad. Nad arwasiwad tõeste sellega paganate hingesid hukatusest päästa. See oli nõnda nende usk. Sellepärast ei tohi meie mitte kõik werewalamist ristiusu laiale lautamise tööl ahnuse süüks arwata niisama wähe kui kõik hooletust rahwa õpetamise puuduse poolest puhtaks preestrite laiskuse süüks. Ka preestrid mõtlesiwad kõige tarwilisema töö tehtud olewat, kui aga ristimine ära oli tallitatud ja mõnesuguste katoliku kiriku kombete pidamine ja täit-
