— 85 —
kui nemad sääl kõik mehed oliwad ristinud ja naesed ja lapsed, läksiwad nemad ümber Wõrtsjärwe ja tuliwad jälle Waiga maakonda ja et Waiga juba ristitud oli, siis pöörasiwad nemad ümber maakonda, kellel Soontaga nimi[1], ja käisiwad üksikuis külades, mis weel ristimata oliwad jäänud, nii nimelt Igateneres, Welpoles, Wasalas ja mõnes muus ja ristisiwad kõik mehed, naesed ja lapsed. Ja kui nemad sääl ühe nädala oliwad olnud ja neis paigus pühad ristimise tallitused lõpetatud oliwad, pöörasiwad nemad rõõmuga ümber Emajõe kaldale. Ja kui nemad mõlemail pool jõge niisamati wagaduse töö ja õpetuse hoole ristimata jäänute hääks ära oliwad täitnud, pöörasiwad nemad wiimseks ümber ja läksiwad Otepähä ja säält Liiwimaale tagasi, istutatud ja pühast hallikast niisutatud wiinamäge Jumala hoole jättes, kes temale kaswamist oli andmas.”
Nii pikalt Läti Hindrik ise omast missioni tööst.
Meie ütleme: nii ruttu ja wäljastpidi tegiwad selle aja katoliku missionäärid missioni tööd! Mõne nädalaga ristisiwad kaks meest hulga maakonde ära ja jätsiwad neid siis Jumala hoole, arwates, et paganad nüüd ristiinimeseks oliwad saanud ja Jumal ise nende kaswamise eest uues usus muretsema saab. Nad unustasiwad koguni ära, et Õnnistegija ristimise ammeti kõrwal ka õpetamise ja juhatamise ammeti oli seadnud.
Wõtame nüüd kõik kokku, mis selle aja missioneerimisest oleme kuulnud, siis peame tunnistama: Ristirahwa oma süü oli, kui wanad Eestlased ristimisest ja ristiusust lugu ei mõistnud pidada, nende oma süü, et ristiusk paganate seas ei mõjunud ega juurt ei ajanud. Kui sedawiisi missioni tööd tehti, siis pidi paganate taganemine ristimisest kerge olema ja meie ei wõi oma esiwanematele sellepärast ei iseäralist südame kurjust süüks ega
- ↑ Soontaga ehk Sootaga oli ka ühel jaul Ugauniast nimi, nimelt nüüdsel Äksi ja Kursi kihelkonnal. Äksi kihelkonnas on weel tänapäew Sootaga wald. Tõine Sootaga maakond oli Pernumaal.
