Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 79 —

rahwale pidi kaswama, seda arwasiwad nemad ka enesel õiguse olewat täitmata jätta. Sõna murdmine näitas neil sell ajal wabaduse ja isamaa kaitsmine olewat.

Sõna andmine sündigu igakord sundimata, lubamine ja tõutamine tulgu inimese omast wabast tahtmisest, siis on tema tõsine töö, seub ja sõlmib inimest igamehe silmis ja meie wõime täie õigusega täit wastamist nõuda selle käest, kes oma sõna ja tõutust täitmata jättis. Kes omast wabast meelest, ilma wägiwallata, tõutust tegi ja siiski teda kergel meelel täitmata jätab, on iga õige inimese arwust auuta inimene ja põlgamine on tema palk.

Aga lugu on teisiti, kui lubamine wägiwaldselt nagu wälja pigistatakse. Niisugust lubamist meie priitahtliku lubamisega ühte kokku seada ei wõi, ei tohi meie ka tema täitmata jätmise üle ühesugust kohut mõista. Sunduse ja wägiwalla all seisja inimene ei ole enam wastamise ja arwuandmise poolest täis inimene, ta on osast orja sarnane, osast tõbise sugune, kes ka uimase pääga ja segase meelega mõnikord sõnu ütleb ja tegusid teeb, mis muidu teutawad ehk trahwitawad oleksiwad, aga temale keegi pahaks ei pane.

Wanal ajal oli kohtudes see kombe, et süüaluste ja kaasteadjate käest ka wägiwaldselt tunnistusi nõueti, kui nemad priitahtlikult seda, mis taheti, ei ütelnud. Süüdlast ja keda kaasteadjateks arwati, piinati ja waewati walusal wiisil, kunni nemad wiimati tunnistasiwad. Et inimene nõrk on ja nõrkusele tolli maksab, siis sündis see enamiste ikka nõuda, et piinatud ja waewatud hinged waluga neid tunnistusi andsiwad, mis kohus tahtis. Ja see on täieste teataw asi, et niisugusel kohtukombel tuhande kaupa ka süüta inimest surma sai. Kes mõistlik mees tahaks nende surma ärateenitud trahwiks arwata? Et sedawiisi piinaga päritud otsused ja waluga tehtud tunnistused õiguse ja tõega kokku ei sünni, on meie ajal haritud rahwa seas igas paigas niisugune hirmus kombe maha jäänud ja meie