Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/74

— 74 —

„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”
Kutsub kokku sõamehi,
Maameeste malewat.

Juba joones meie mehed,
Walmid waenu wennaksed,
Lendawad mööda lagedaida
Sõasarwe kutsu kannul
Surma teeda sõitemaie,
Mana teeda marssimaie.
Ruttu rühiwad Ridalased,
Lausumata Läänelased,
Tõrkumata Tartulased,
Sundimata Sakalased,
Wiibimata Wirulased,
Jätamata Järwalased,
Suikumata Saarelased,
Lisa tuleb Lindanisast,
Osa Oandimaalta,
Parwed Pihkwa piirelta.
Üks meel mehi ühendab.

Nii tunnistawad meie wanad laulu sõnad, mis siin osast Kalewipojast, osast muist rahwa mälestusist waba wiisi kokku seadsime, wanast Eesti ühestmeelest. Tunnistus sünnib täieste sellega kokku, mis wanad ajaraamatud kuulutawad. Lugija on Läti Hindriku ajaraamatust ülemal ise oma kõrwadega kauni jau jutustusi kuulnud. Tuletagu tema nüüd kuuldud sõasündimused meele ja seadku neid rahwa enese wana mälestustega kokku. Tema oma tehtud otsus siis ei saa ka tõisiti olema, kui meie lühikene lõpu sõna: Meid, wana Eestlaste poegade poegi, niisugune üksmeel ei ühenda.

Kell meel, see mõtelgu järele. Järelemõtlemine on otse siin sündis ja soowitaw.

Küll ei ole meil sõateed sõtkuda, kallis rahu kosutab mitu aega meie maad. Aga kas rahu tööd ja toimetused ühtmeelt