— 72 —
Oleksiwad ordo rüütlid meie esiwanemate hulgast mõned abimehed ja asjaajajad leidnud, Läti Hindrik, kes muidu suure sõa loo nii terawaste tähele ja hoolsaste kirja pannud, ei oleks seda mitte üles tähendamata jätnud. Igal wanal Eestlasel oli see suur ülekohus ja hirmus jõledus, isamaale ja kaaswendadele kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada, kui kõikide üleüldist õnne.
Mis üleüldises sõanõus mõistlikud mehed otsuseks oliwad teinud, oli seaduseks igamehele ja teda täideti wiimse were tilgani. Wastapanemist ja oma wõimu ajamist ei nähtudki. Mis tõeste tarwiline ja tulus näitas, seda taheti, ja mis tõeste taheti, seda tehti ka, nõuda kui see meeste wiis ja kohus on.
Ja kudawiisi tallitasiwad ja toimetasiwad meie esiwanemad oma tööd isamaa teenistuses? Oli siin ehk sääl kihelkonnas mõni mõnus nõu wõetud, saadeti ruttu saadikuid ja sõnumid tõise kihelkonda ja niisama ruttu oliwad tõise kihelkonna mehed platsis, wendi sõna ja teuga awitama. Sünnib midagi Sakalas, siis teawad paari päewaga seda ka Saarlased ja astuwad laewadesse; tuleb teadus Tartumaale, ka Tartumaal elawad Eestlased, kes mõõka mõistawad mängitada ja ausaste abi anda. Käiwad käsud üle kõige Eestimaa ja hüüab hele sõasarw ühendatud ettewõtmisele, siis ei puudu mehe poegi, waid osatakse osa wõtta, tuntakse mis tulus, mõistetakse mis mõnus ja tehakse mis tarwis. Ette ära tähendatud päewal on kõik koos, ehk igaüks osa otse sääl, kuhu meestel minna oli. Kui üks mees tõusewad kõik üles kui tarwis; kõik seisawad ühe eest, üks kõikide eest.
Nii teewad mehed ja mehed oliwad meie esiwanemad.
„Tuttu-luttu, tuttu-luttu,” |
