— 67 —
Sakslased parwina järele. Kõigilt poolt pannakse tormi redelid müüri naale. Mõned roniwad üle müüri, tõised tungiwad selle suure augu läbi sisse, mis ööse Eestlased ise oliwad teinud. Juba on ka Liiwlased ja Lätlased tormi hakanud. Ikka uusi parwi jõuab ülewale. Linna sees tõuseb werine waidlemine. Armuta mõllab Saksa mõõk. Rüütlite raske odadega surnuks pistetud langeb mõnigi wahwa Eestlane. Kõige kauemine panewad Wenelased wasta. Wiimati taganewad ka need ja püüawad ruttu põgenedes pääseda. Aga linn on ümberringi kõigilt poolt sisse piiratud. Lagedale jõudes saawad põgenejad wahtidelt maha löödud. Enam kui kakssada Wenelaste surnukeha katab nurme. Langenute hulgas leiti ka Westseka surnukeha… Linn ise sai igapidi riisutud ja siis põlema pandud. Üksainus mees, Susdali würsti alam, jäi kõigest meesterahwast elusse. Sellele kinkisiwad rüütlid wabaduse ja andsiwad temale tema sõamundriga ühe tubli hobuse, et ta koju rutata ja oma isandale, niisama ka Nowgorodas ja igal pool Wenemaal kuulutada wõiks, mis sündinud oli.”
Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus Eestlaste omawoliline elu. Nende wiimne jõud oli lõppenud, kõik kindlused murtud, nendega ka kõik wõidu lootus kadunud. Kes weel suurest sõa suust ja katku küüsist pääsnud oliwad, saatsiwad igalt poolt saadikuid Sakslastele, tegiwad rahu, lasksiwad ennast ristida kes weel ristimata oliwad, ja wõtsiwad wõitjad omale isandaks.
Küll katsusiwad Saarlased, kes omas kõrwalises elukohas mõnegi suretawa hoobi eest warjul oliwad olnud, weel oma õnne waenu wäljal, aga kus kõik keha haawatud, suur ramm rõhutud, pää uimane, meel segane, sääl ei mõju üksiku liikme liigutamine enam midagi. Ka nemad saiwad pea pärast Tartu langemist täieste ära wõidetud ja Alberti ja tema ordo alamateks tehtud. Were walamine sai otsa ja wäliwaen kadus. Rahu, pea tundmata wõõras selle aja rahwale, tuli jälle Eesti rajadele.
Nii lõppes suur Eesti sõda.
