— 47 —
kord imelist waidlemist. Nii saatsiwad Daanlased, et aga enam maakonde ja külasid oma kuninga jauks ära tähendada, mitmesse külasse mehi, kes sääl puust ristid püsti seadsiwad, talumehile püha ristimise wet andsiwad ja neid siis selle weega kodu ome naesi ja lapsi siputada käsksiwad, et nad enne Sakslaste tulemist ära oleksiwad ristitud ja sellega ka Daanlaste alamateks tehtud. Seda jutustab meile Läti Hindrik omas raamatus. Aga raskemat elu Eestlastele sünnitasiwad taplused Daanlaste ja Sakslastega. Oli ju ühele wasta panna raske, tulijate täielisema sõa kunsti ja riistade pärast, siis pidi see kahe waenlase wasta weel palju kibedamaks minema. Sellepärast pidiwad Eestlased pea mõned ühe, tõised tõise käsku wasta wõtma ja kuulma ja nendega siis mõnikord ka oma lihaste wendade wasta sõtta astuma. Aga wiimati selgus asi ja Sakslaste ja Daanlaste wahel tehti aastal 1238 ühendus: Daanlased saiwad Wiru ja Harju maakonna omale, muud Eesti maakonnad jäiwad Sakslastele.
Aga enne kui see sündis, pidi weel palju riieldama ja werd walatama ja iseäranis Eestlaste wisa loom murtama ja nende wiimine jõud kurnatama. Kuida see sündis ja siis aastal 1224 Tartu langemisega suur sõda ja Eestlaste wabadus lõppes, tahame nõnda kui lubatud sai, jälle Läti Hindriku üleskirjutuse järele jutustada.
3. Wõitlemine aastal 1222, 1223 ja 1224 ehk suure Eesti sõa lõpetus.
Suwel 1222 oli Daani kuningas Waldemar II. Saaremaale üle mere läinud ja hakkas senna lossi ehitama, et Saarlasi mõne saadud mutsu eest karistada ja neid sõnakuulmisele sundida. Ka piiskop Albert ja selleaegne ordomeister Wolkwiin sõitsiwad senna, et kuningaga waieldawaid asju seletada, iseära-
