— 46 —
saanud, et küll Daani kuningad enesele ju wäga wara ka Eestimaa hertsogi nime andsiwad. Eestirahwa wahwus ja Daanlaste omad kodused tülid ei lasknud Daanlaste walitsust meie maal kaua juurduda.
Wiimati pärast aastat 1200, kui piiskop Albert oma mõõga wennastega ju kõige Liiwi- ja Lätimaa ja suure jau ka Eestimaast oma wõimuse alla oli wõtnud, sai Daanlaste maade ja maksude himustamisele Eestimaal enam õnne. Aastal 1219 purjetas Waldemar II., liianimega Wõitja, et ta palju maid Läänemere kaldail oma wägewa käe alla oli wõitnud, ka Eestimaale ja astus siin meie põhjapoolses rannas maale. Eestlaste linn Lindanisa langes ja Waldemar ehitas oma linna asemele, keda Eestlased Daani linnaks hakkasiwad kutsuma, kust siis pärast Tallina nimi on tulnud.
Tallinast püüdis Waldemar oma walitsuse piirisid laiemale ajada. Aga see ei olnud tal kerge. Niihästi Eestlased kui ka Sakslased, kes juba lõunapoolsid Eestimaa jagusid omaks arwasiwad ja nüüd oma walitsuse piiri põhja poole lükkasiwad, ei wõtnud Daanlasi sugugi sõbralikult wasta. Iseäranis raske oli Eestlaste lugu. Kahelt poolt tungiti pääle, kummale wasta panna, kumba peremeheks wõtta? Hääga ei tahtnud nemad kumbagi ja mõlemilt pidiwad nemad ka see pärast palju kannatama. Ka ristida püüdsiwad mõlemad, Daanlased ja Sakslased; aga oliwad ju üleüldse Eestlased rasked ristida, siis pidi nüüd nende süda weel enam oma isaisade usu poole hoidma, sest wõtsiwad nemad Daanlaste ristimise wasta, siis ei olnud Sakslased rahul, ristisiwad Sakslased neid, siis ei kannatanud Daanlased seda. Aastal 1220 oliwad Sakslaste preestrid Peetrus Kakenwald ja meie tuttaw Läti Hindrik Wirumaal nelitõistkümmend küla ristinud ja ka nende külade wanema, Tabelliinus nimi, aga Daanlased poosiwad Tabelliinuse lülli, et ta Sakslastelt ennast ristida oli lasknud. Ristijad põhja poolt tahtsiwad lõunapoolistele ja lõunapoolsed põhjapoolistele ette jõuda ja see sünnitas siis mõni-
