— 45 —
kumb naaber Liiwimaal peremeheks pidi saama. Et Wenemaa sell ajal lippi lappi mitmesse würstkonda jagatud ja Wenelastel ise oma kodu palju tegemist oli wastastikuse waenu ja koduste sõdadega, siis pidiwad nemad pea Sakslaste eest taganema.
Kui Sakslased Liiwimaa ja ruttu ka Lätimaa ära oliwad wõitnud ja werine Eesti sõda sündis, ühendasiwad mitu korda Eestlased omad sõamehed Wene wäega, et jõudsamalt Sakslastele wasta panna. Aga niisugused ühendused tegiwad küll taplemise werisemaks ja sõa kära suuremaks, jäädawat tulu neist ei tulnud. Muist saatsiwad Wenelased aga ajuti abi, muist tahtsiwad nemad ise peremehed olla, mis Eestlastele niisamati wasta oli, kui Sakslaste soowimised. Nii ei mõjunud ka Wenelastelt loodetud abi.
Päälegi pidiwad Wenelased pea oma kaela Mongoli rahwa ikke alla paenutama, kes sügawalt Aasia maalt Europasse tungisiwad ja kui määratumad ja wihased laened üle kõige Wenemaa laiale lagunesiwad. Aastal 1224 sündis Kalka jõe ääres ligi Aasowi merd hirmus lahing Wenelaste ja Mongolite wahel, aga Wenelased saiwad nii ära wõidetud, et neist waewalt kümnes jagu elusalt pääsis. Pea tungis uusi Mongolid pääle ja kõik Wenemaa pidi enam kui kaks sada aastat Mongoli iket kandma. Ise maha rõhutud ei wõinud siis Wenelased ka Sakslastele meie maal sell ajal suurt tüli teha.
Leedurahwas, lõuna pool naabrid Lätlaste taga, kes ka mitukord wanast Eestimaale oliwad riisuma käinud, tahtsiwad küll ka pärast Sakslaste seiesaamist wana wiisi mõnikord siit maalt saaki tuua ja tegiwad ka weel mõnikord kahju küll, aga jäädawaks see ei olnud, iseäranis kui Sakslased enam abi Saksamaalt saiwad.
Palju enam tüli, kui kõige tõiste naabritega, oli meie maal, esiti Eestlastel, pärast ka Sakslastel, Daanlastega.
Ju enne Sakslasi oliwad Daanlased mitukord sõawäega Eestimaal käinud, aga jäädawat asupaika neile siin weel ei
