— 44 —
ära ja ehitas oma kinnilinna, Jurjew nimi, asemele. Kui kaua Wenelased Tartusse jäänud ja Ugaunia rahwas neile maksusid maksnud, on teadmata. Et nende jäämine kauaks ei kestnud, näeme sest ära, et nad aastal 1113 jälle suure wäega Ugauniasse pidiwad tulema ja Otepää linna ära wõtsiwad. Aastal 1130 pidiwad Wenelased Eestlasi jälle sundima maksude maksmisele, mis siiski jälle pea maksmata jäiwad, sest aastal 1191 pidi jälle Tartu ja aastal 1192 Otepää tule ja mõõgaga sõnakuulmisele sunnitama. Muidu ei kuule meie Wenelasist Ugaunias midagi. Et nemad pärast linnade ärawõitmist suuremat jagu jälle omale maale tagasi läksiwad, pisukest wäehulka aga linna kaitsmiseks ja maksude korjajaks seie jättes, siis on kerge mõista, et Eestlased, kui suur hulk üle piiri oli saanud, pea selle eest muretsesiwad, et ka pisem seie jäänud jagu järele pidi käima. Maksude maksmine kestis aga nii kaua edasi, kui neid mõõk puusas kilp käes kokku nõueti.
Eestlastel oli iseäranis nende Wene würstidega tegemist, kes Pihkwas ja Nowgorodas walitsesiwad, kes meie esiwanemaid ka Greeka usku ristida tahtsiwad. Aga nende ristimist wõeti niisama wähe wasta kui nende walitsust.
Kui Sakslased esimest korda Liiwimaale tuliwad, leidsiwad nemad mõnes Liiwlaste ja Lätlaste maakonnas Wenelaste walitsuse ees, sest nõnda kui Eestlastel Pihkwa ja Nowgoroda würstidega tegemist oli, nõnda püüdsiwad jälle Wene würstid Polotski linnas[1] Liiwlasi ja Lätlasi oma alamateks teha ja neilt maksusid wõtta, mis neil ka mõneks ajaks korda läks.
Esimene naabrus Sakslastel ja Wenelastel Liiwimaal oli sõbralik, sest Liiwlastega kauplemast ja neid ristimast Wenelased Sakslasi ei keelanud. Aga kui Sakslased sõawäega seie tuliwad ja jäiwad, läks sõbrus pea waenuks ja mõõk pidi otsust tegema,
- ↑ Polotski linn seisis Wäina jõe kaldal meieaegses Witepski kubermangus.
