Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/21

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 21 —

1196 suri, oli ta küll ju mitu Liiwlast ristinud, aga eikedagi weel ristiinimeseks teinud. Liiwlased, kes ristimist mõneks nõia tööks arwasiwad, uhtsiwad wee sakramendi Wäina jões maha ehk langesiwad muidu pagana usku tagasi.

Pärast Meinhardi saadeti tõine missionäär ja piiskop Liiwimaale, Berthold nimi. Berthold tuli niisamati kui Meinhardki sõawäeta, et rahus ja hääga ristimise tööd lootis tallitada. Ükskülas kogus ta Liiwlastest kõige ausamad enese juure kokku, walmistas neile suure sööma- ja jooma-aja ja meelitas neid päälegi weel kingitustega. Esiotsa oliwad Liiwlased sõbralikud, aga ju mõne päewa pärast, kui Berthold uut kiriku aida pühitses, pidasiwad nemad nõuu, kas uut piiskoppi kirikus ära põletada wõi surnuks lüüa wõi Wäina jõkke ära uputada. Berthold märkas paganate salanõuu, purjetas salaja Saksamaale ja tuli siis sõameestega abiks jälle tagasi. Pea sündis werine tüli ja Berthold sai ühe Liiwlase käe läbi sõas surma aastal 1198, kui kaks aastat nime poolest Liiwimaa missionäär ja piiskop oli olnud.

Pärast teda waliti Albert von Buxhöwden, doomiherra[1] Breemeni linnast, kolmandamaks Liiwimaa piiskopiks. See mees on meie maal Sakslaste walitsusele ja ristiusule, aga ka Eestlaste pitkalisele orjapõlwele põhja pannud. Albert uskus, et Läänemere kaldail ilma mõõga abita ristiusule ja Sakslaste walitsusele teed ajada wõimata asi oli, ja arwas, et ristiusk ilma Sakslaste ilmliku walitsuseta juurduma ei saa. Sellepärast wõttis ta kindla nõu, Läänemere paganate maad enese wõimuse alla wõita, maksku wõit mis tahes. Ja Albertil oli kindel meel, tuline waim ja wäsimata käsi; mis ta ette wõttis, pidi ka idanema.

  1. Doomiks hüütakse suuri kirikuid ja doomiherradeks nimetati wanal ajal kõik preestrid, kes niisuguse doomi kiriku juures elasiwad ja sääl Jummala ja kiriku teenistust tallitasiwad. Doomiherrad oliwad piiskopi kõige ligimad nõuandjad ja abimehed.