– 153 –
lastel olewat, meie maad oma riigi külge tõmmata. Wene würstid ja sõawägi olla, ütlesiwad nemad, ju enne Sakslaste tulemist siin käinud ja maksusid saanud; ka olla Suurwürst Jaroslaw seie ühe Wene kindluse ehitanud, kust pärast Tartu wälja kaswanud.
Kõik see kokku, mis praegu tähendasime, tegi sõa sündimise Wene poolt kergeks. Ja sõda tuli ka aastal 1558. Wastapanemine siit poolt oli raske. Pitk rahu aeg, mis meil wiiskümmend aastat otse enne suure Wene sõa hakatust oli olnud, oli siin üksi hooletust ja kerget meelt kaswatanud, aga mitte mehi mõtlema pannud. Kergeste ja rõõmsaste elati päewast päewa, musta päewade pääle ei mõtelnud keegi. Puhastatud ewangeliumi usk, mis sell ajal Saksamaalt meile tuli, tegi piiskoppide wäele ja wõimusele otsa, aga uut ilmlikku wäge ja wõimust ta omalt poolt asemele ei wõinud anda. Uued õpetajad ei olnud ilmlikud walitsejad ega tahtnud seda olla. Ordo oli kõigiti katoliku põhja pääle asutatud ja sellepärast sai ka tema, nagu mõni suur ehitus, usu uuenduse läbi kõikuma pandud. Wigastamist pidi ordo ehitus iga aasta nägema ja täieline kokkukukkumine ei wõinud kaugel olla. Ordo walitsus oli suures kitsikuses. Katoliku usust täieste lahkuda, oli temal wõimata; see oli nii palju kui otsategemine iseenesele; ewangeliumi usule wasta panna, oli niisama wõimata; puhastatud usk oli wägew iga seisuse liikmete hulka tungima ja ordo liikmed ise pidiwad temast enam lugu pidama kui omast wanast isaisade katoliku usust. Pääle selle sallisiwad ordomeistrid iseäranis ka sellepärast uue usutunnistuse laialelagunemist, et tema läbi piiskoppide, see on: ordo kõige suurema wastanikkude wõimus wähenes. Kõik see olemine tegi Liiwimaa politika asjad wäga segaseks ja wähendas tema wastapanemise jõudu juhtuwal sõa ajal. Üks asi ehk oleks maale tugewust ja wõidu lootust anda wõinud, see on: kui ordomeister ennast mõneks ilmlikuks kuningaks ehk würstiks oleks ümber muutnud ehk ümber muuta wõinud,
