– 145 –
selle wahel, kas talupoeg Eestlane, Liiwlane wõi Lätlane oli. Herra tahtmine oli neile igaühele seadus.
Et Sakslased ju wäga wara oma nõudmistega sest määrast üle läksiwad, mis sell ajal üleüldiseks kristlikuks kombeks ja ka paawsti ja Saksariigi keisri ees õigeks arwati, tunnistawad meile selgeste kaks kirjatükki, mis weel tänase päewani ulatanud.
Esimene kirjatükk on paawst Gregoriuse IX. kantseleist tulnud ja tema saadikule Moodena Willemile kaasa antud, kui tema aastal 1238 jälle Liiwi- ja Eestimaale tuli, paawsti nimel meie maa asju üle waatama ja segadusi seletama. Gregorius IX[1] kirjutab omale saadikule lühidelt kokku wõetud nõnda:
„Sinu seletusest olen mina ära näinud, et paganad – Liiwi- ja Eestimaal – enne ristimist orjapõlwe ikkest wabad on olnud, aga Sakslaste Püha Maarja ordo wennad ja mõned tõised, niihäste waimulikust kui ilmlikust seisusest, kiriku ammetmehed ja tõiste seisuste inimesed, püüawad ristitud rahwast orjapõlwe ikendada ja neilt nende wara riisuda. Et neil ristiinimeste põlwes kord mitte kurjemaks ei läheks, kui siis, mill nemad paganad oliwad, siis annan mina sulle käsu, et sa mitte ei pea kannatama, et uusi usulapsi koormatakse, waid et sa koormajaid kiriku nuhtlustega karistad. Peaksiwad nemad wasta panema, siis ei saa mina neilt mitte üksina nende eesõigusi ära wõtma, waid neile ka käsku andma, Liiwimaalt wälja minna.“
Tõine kirjatükk on ju kaheksa aastat enne seda Saksariigi keisri kantseleist uute usulaste kaitsmiseks wälja antud ja keiser Widrik II[2] kuulutab sääl lühidelt nõnda:
„Meie oleme kuulda saanud, et inimesed Liiwimaal, Eestimaal … ja muis ligimestes maakondades selle kartuse läbi
