– 142 –
piiskopi käsu pääle sõtta astuma, oma kulu pääle; langes tema waenlaste kätte wangi, siis pidi ta ennast ise lahti lunastama. Aga selle eest oli laenumehel, nõnda kui Saksamaalgi, täieline õigus maa ja talupoegade üle. Tema kätte maksiwad talupojad kümnest ja muud maksu.
Et niisuguste wasalite ehk laenumeeste teenistus tasumiseks laenu omanikule iseäranis sõateenistus oli, siis kandsiwad laenumehed ka rüütli nime ja need on need tõised ehk liht rüütlid, keda ordo rüütlite kõrwal sagedaste nimetatakse ja ei tohi meie neid siis ordo rüütlitega mitte ära segada. Ordo rüütlid oliwad iseäralise seltsi liikmed, nõnda kui lugija teab. Nad oliwad mungad rüütlite seisuses. Wasalid ehk liht rüütlid mitmesugust ordo rüütlite keeldu ei tunnud; nad wõisiwad keelamata naest wõtta, sugu sünnitada ja iseäralist warandust enesele korjata; niisamati ei puutunud ka muud ordo wennaste seltsi-seadused neisse. Liht rüütlite poegadel oli ordosse astumine keelamata, kui aga tahtsiwad ja ordo neid wasta wõttis.
Ka meie maal saiwad wasalite laenud aegamööda laenumeestele pärisomanduseks ja laenumehed ühendasiwad ennast neljandamaks selle aja Saksa seisuseks kokku. Tõe poolest oliwad need laenumehed ju esiotsa mõisnikud, aga see nimi sai weel mõni aeg pärast pruugitawaks. Meie aegsed mõisnikud ei ole siis muud, kui wanad laenumehed ehk ordo ja piiskoppide wasalid. Neist on meie aja mõisnikkude selts ja seisus tulnud. Ordo rüütlitel ja piiskoppidel lapsi ehk järeltulijaid ju olla ei wõinud. Et meie mõisnikkude esiwanemad iseäranis sõateenistust tallitasiwad ja neid sellepärast rüütliteks nimetati, sest siis tuleb, et neid ka tänagi rüütliteks ja nende seltsi rüütli seisuseks ehk rüütli koguks nimetame.
Et pärast rüütli kogusse ka muu seisuse liikmid wasta wõeti, teame kõik. Sellepärast ei pea meie mitte arwama, et kõige tänapäewast mõisnikkude esiwanemad laenumehed ja rüütlid oliwad, waid mitmete isaisad on kas õpetajad ehk linna
