Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/141

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 141 –

ja kaswas ruttu tõiste wääriliseks. Need oliwad piiskoppide ja ordo wasalid ehk laenumehed.

Laenuks nimetati maatükki, mis keskajal omanik, iseäranis würstid ja kuningad ehk tõised kõrged isandad, tõisele inimesele, nimelt ustawatele alamatele, elu ajaks pruukida ja walitseda andsiwad, laenu wiisi. Kes niisuguse laenu enesele sai, kandis wasali ehk laenumehe nime ja pidi omanikule tasumiseks mõnesugust teenistust tegema, nimelt sõtta astuma, kui tarwis oli. Et seiswat sõawäge meie aja wiisi sell ajal ei peetud ja kuningatel ja würstidel ommeti sõamehi tarwis oli, siis saiwad laenud iseäranis sagedaste rüütlitele ehk niisugustele meestele antud, kes tublid sõamehed wõisiwad olla, ehk tõiste sõnadega, laenumeeste käest nõueti tasumiseks iseäranis sõateenistust, sellepärast nimetati ka iseäranis rüütlid ehk sõamehi wasaliteks ehk laenumeesteks. Muidu oli laenumees omas laenus täieline peremees kõige õigustega maa ja tema talupoegade üle, nii kaua kui laen tema käes oli. Aegamööda saiwad laenud laenumeestele pärisomanduseks, esiti pisemad, pärast ka suuremad, olgu kinkimise läbi ustawa teenistuste eest, ostmise läbi, ehk selle läbi, et laenumehed aegamööda wägewamaks läksiwad kui laenude omanik, temast enam ei hoolinud ja laenatud maad pärisomanduseks pidama hakkasiwad.

Meie maal oliwad, pärast Eestlaste ärawõitmist, ordo ja piiskopid maa omanikuks saanud. Aga kõik maad ei wõinud nemad omalt poolt ilmaski walitseda ega arida lasta. Sellepärast jagas niihäste ordo kui ka piiskop oma maa mitmesse suuremasse ehk pisemasse tükki, mis tõistele Sakslastele laenuks anti. Niisugustest laenudest sündisiwad meieaegsed wallad ja igas laenus nähti pea mõis üles tõuswat, kus laenumees ehk wasal elas ja kust ta laenu ehk walda walitses ja maid talupoegade läbi aris. Ustawad piiskoppide ehk ordo sulased ehk ka Saksamaalt tulnud rüütlid saiwad meie maal laenumehiks.

Laenumees pidi oma laenu pidamise õiguse eest ordo ehk