– 137 –
oma orjadeks, aga mitte oma kaaswendadeks. Wiimati olgu üteldud, et meie maale ka muidu wähe rüütlid paremaist suguharudest tuli, selle asemel küll hulk mehi, kellel Saksamaal midagi kautada ei olnud, aga siin palju loota ja saada oli. Niipalju meie ja Saksa ordo rüütlitest.
Ordo kõrwal ja osast temaga alalises riius elasiwad piiskopid ja muud waimuliku seisuse mehed. Riia piiskop oli, nii kui juba ükskord nimetatud sai, pääpiiskop, tõised piiskopid, nõnda kui ka kloostrite eestseisjad ja mungad pidiwad tema sõna kuulma. Piiskoppidel oli igal ühel oma nõukogu, kelle liikmid doomiherradeks nimetati. Igas kihelkonnas tallitas üks liht preester kiriku teenistust, kellest Eestlased küll midagi arwu ei saanud, sest et katoliku kiriku keel Ladinakeel oli.
Rahwa õpetamisest ei wõi meie midagi jutustada, sest seda ei leitud palju sugugi. Et meie esiwanemad katoliku ajal mõne piibli loo ja katoliku kirikus auustatawaid pühasid tundma saiwad, tunnistawad rahwa mälestused sest ajast. Kõige ausamatele pühadele saiwad ka meie maal iseäralised päewad pühitsetud ja päewade nimed on meie ajani jäänud, nii nimelt Jüri päew, Maarja päew ja mõni muu.
Proowiks paneme lugijale siin ühe katoliku aja rahwalaulu ette, et lugija ise ära arwata wõiks, kudawiisi katoliku usk waimulikka laulusid rahwa suus sünnitas, sest preestrid niisugusid Eestlaste waimu äratamiseks ja südame puhastamiseks ei teinud. Ühes nurganaese laulus leiame neid sõnu:
Ema:
„Hüüa ikka Jeesukesta!
„Manitse ikka Maariata!“
Nurganaene:
„Tule tuppa Jeesukene!
„Tule ürike tubaje,
„Ürikeseks ahju ette!“
. . . . . . . . . .
Jeesus kuulis kamberista,
