– 130 –
lubati selle eest nende priius igaweseks ajaks, niikaua kui nemad ristiusule truuwiks jääwad. Nende tingimistega saiwad kõik Kuurlased Sakslaste alamateks. Üks kolmandik Kuura ja Semgallide maast sai ordole, kaks kolmandikku kirikule osaks. Nõnda oliwad Sakslased aastal 1232 kõige Baltimaa peremehed.
Paawst ja Saksamaa keiser kinnitasiwad maa jautamise kindlaks ja Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaad arwati Saksariigi jagudeks. Et Maarjamaa Püha Maarjale omaks, Püha Maarja lipu all, kiriku eestwõtmise ja juhatamise all ära oli wõidetud, sellepärast arwas ka kirik ennast tema pääperemeheks. Kiriku nimel walitses Riia piiskop, kes mõni aasta pärast Alberti surma pääpiiskopi auu sisse tõsteti, Albertile enesele seda igatsetud auu weel osaks ei saanud, üle kõige. Riia piiskopi all seisiwad neli tõist piiskoppi: üks Tartus Ugaunia maakonnas; tõine Lihulas Läänemaal, keda ka Saaremaa piiskopiks nimetati, sest et ka Saaremaa tema piiskopkonda oli; kolmas Kuuramaal, kes ühtlasi ka Semgallide piiskop oli; neljas Tallinas, kes esiotsa, Daanlaste walitsuse ajal, Lundi linna pääpiiskopi juhatamise ja sõnakuulmise all seisis, aga pärast, kui kõik Tallina maa Sakslaste kätte sai, selle läbi Riia pääpiiskopi alla tuli.
Pärast maa ärawõitmist ja jagamist oli Sakslaste esimene hool, omale uuele asupaigale ja walitsusele Läänemere kaldail kindlaid tugi teha. Seks ehetati Eesti-, Liiwi- ja Kuura maal hulk kindlusi ehk lossisid kiwist üles, mis ringmüüride ja kraawidega iga waenlase wasta tubliste kaitsetud oliwad. Niisugused lossid, kellest mitmes paigas waremed meie päewini ulatanud, ehitati sagedaste wana Eestlaste linnade asemele, muist et linnade kohad neile sündsad oliwad, muist et Eestlaste wabaduse tähti ja omawoli tugi suutumaks ilmast kautada. Nii seisawad nimelt Tartu, Tallin ja Otepää wana Eesti linnade asemel. Kui loss wana linnade kohta ei sündinud, paigutati ommetigi kirikud ehk kloostrid nende ligi, et selle läbi kihelkonnale uut keskpaika teha ja nagu sõrmega näidata, et kihelkonna
