– 128 –
kõik ime kaub, kui selle pääle mõtleme, mis kuustõistkümmend aastat otsa suurel maal oli sündinud ja mõne päewa eest weel Muhu linnas sündis. Wastapanemine suuremale sõakunstile oli asjata olnud. Kudas wõis Saarlaste wägi ainaüksi nüüd wõitu loota, kui kõik ühendatud Eesti jõud seda rõõmu näha ei saanud? Saarlastel pidi, suuremaa sündimusi meele tuletades, weri külmemaks minema ja külmem weri sundis tunnistama, et nende wastasõdimine asjata werd walab ja maad muljub ja päälegi waenlase ja wõitja wiha wiimati suuremaks ja nõudmised raskemaks teeb. Et asi nii olnud, tähendab ka Läti Hindrik lühidelt, Waljala linna lugu jutustades. Saaremaa mehed arwasiwad, et nemad werisele waidlemisele Eestlaste ja Sakslaste wahel mõistlikuma otsuse teewad, kui oma mõõga tuppe pistawad ja ennast rahulikult ristida lasewad. Waenu wiimne ots oli selgeste ette ära näha, tema wiiwitamine tõutas enam kahju kui kaswu. Mida rutemine ots tuli, seda parem ja selgem näitas asi. Sellepärast ka Saarlased nii kibedaste ristimisele ruttasiwad, et wiiel kuuel preestril mitu päewa järgimööda hommikust õhtuni ristides tööd oli.
Saarlaste ristimisega lõpetab Läti Hindrik oma ajaraamatu ja meie jätame teda tänades siin Jumalaga. Oleks Hindrik oma raamatu kirjutamata jätnud, meie teaksime wanast Eestirahwast ja nende tegudest pea niipalju kui mitte midagi. Kes wana aja teaduste hinna ära tunneb, saab wistist meiega auwäärt preestrile kät lööma ja Jumalaga jättes ütlema: „Ole terwe!“ –
