– 124 –
ronisiwad ja walli kõrguseni üles jõudsiwad. Aga Eestlased ajasiwad neid wäga wapraste tagasi. Kes kõige esiti üles ronis, seda rõhuti raskeste odade ja kiwide wiskamise läbi, siiski hoidis Jumal teda wigastamata alale nii mitme wihase waenlase wahel. Sest kui tema üles ronis, sai tema kohe ühelt waenlaste hulgalt tagasi tõugatud, ja nii sagedaste kui tema jälle üles ronis, ajasiwad waenlased teda tagasi, kunni wiimati seesama Sakslane oma pitka mõõgaga waenlaste odad eest ära peksis ja nagu Jumala ingli kätte pääl üsna üles kõige kõrgema kaitsmiseks tehtud ehituse pääle sai, mis weel üle waenlaste pää ulatas. Et waenlased teda mitte alt odadega ei haawaks, pani ta oma kilbi jalgade alla ja nõnda kilbi pääl seistes taples ta aina üksi waenlastega, kunni Jumal temale ühe tõise ja siis kolmandama seltsi saatis. Aga kahju, kolmas sai jälle tagasi tõugatud ja kukkus kõrgest maha. Aga siiski paniwad need kaks waenlaste hulgale wasta. Wiis Saarlast ronisiwad nende selja taga kindluse kõige kõrgema tipu otsa ja wiskasiwad odasid nende pääle. Aga tõine Sakslane lõi esimese mehe odaga tagasi, haawas teda mõõgaga ja mees kukkus ja suri, tõised taganesiwad ise. Tõised Sakslased tuliwad järele ja ronisiwad julgeste üles, et esimestele appi minna. Et küll wihased waenlased neid wapraste tagasi ajasiwad ja mitu neist haawatud, mõned jälle surmatud saiwad, siiski tungisiwad nemad wiimati ommetigi Issanda pääle lootes kindluse kõige kõrgema ääre pääle, suure waewaga waenlaste hulka tagasi tõugates. Aga seesinane ülesronimine oli wäga raske ja ähwardas otsa teha, sest see mägi oli kõrge ja külmanud ja kiwine müür mäe pääl nagu jäetis, nii et nemad kuhugi kindlaste jalga ei wõinud panna. Aga mõned saiwad redeli pääl üles, mõned köit pidi, ja tungisiwad kõigilt poolt waenlaste pääle, kes pakku läksiwad. Nüüd tõstsiwad ristiinimesed rõõmu ja hõiskamise häält. Nüüd kuuldi Raama häält[1].
- ↑ Jerem. raam. 31, 15.
