– 119 –
„Aga pärast seda“ – nii loeme Läti Hindriku ajaraamatus reisi loo lõpetuseks – „kui kõik nõnda ära oli tehtud ja lõpetatud piiskop Alberti, preestrite, ordo wennaste ja Riia linna wahel, nii palju kui piiskop Willem sell korral oma wolikirjade mõõdu järele lõpetada jõudis ja tohtis, ja kui tema rikkalikult pattude andeks andmist oli jaganud ja weel lubanud, jättis ta kõik südamelikult Jumalaga, õnnistas neid ja läks tagasi laewade juure, Liiwimaad oma palwetes Jumala püha ema, neitsi Maarja, ja tema Poja, meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse hoole jättes, kes kiidetud olgu igaweste.“
Mai kuu lõpul purjetas Moodena piiskop Willem Riiast ära ja läks läbi Saksamaa Itaaliasse tagasi. Tema on oma seletamise ja kinnitamise läbi paawsti nimel Sakslaste walitsuse meie maal seaduse põhja pääle rajanud. Oleks alati selle põhja pääl seistud, oleks waidlemata ka Eestirahwal lõbusam elu olnud. Aga pea pärast Willemi äraminekut tõusiwad tülid ja riiud Sakslaste ja Daanlaste wahel, niisamati ka Sakslaste eneste wahel, ja et Eestlased mõlemate wahel oliwad, pidiwad nemad palju pigistamist kandma. Kaunid õpetused, mis auus Moodena piiskop siin andis, oliwad ordo wennastel ühest kõrwast sisse, tõisest wälja läinud, ja elu raskus Eestlastel kaswis aast' aastast. Kes wõis nende elu kergitada ehk kuhu pidiwad nemad kaebama? Jumal oli kõrges, kohus kaugel.
