Wiies pilt.
Pärast Tartu linna langemist aastal 1224 oliwad Sakslased kõige Eestimaa peremehed, maha arwatud Wiru ja Harju maakond, kus Daanlased walitsesiwad, ja Saaremaa, mis wõitmata ja Eestlaste päralt oli.
Ju enne Eestimaa ärawõitmist oli Liiwi- ja Lätimaa nõnda ära jagatud, et mõlematest kolmas jagu mõõga wennaste ordole oli saanud. Mõõga wennad oliwad, nõnda kui Läti Hindrik ütleb, „ööd ja päewad ennast müüriks Issanda koja ette seadnud, sõdades ja tõiste alaliste tööde kallal päewa palawust ja koormat kannud“ ja saiwad nüüd „trööstimist omast tööst, teenari raha päewapalgaks[1].“ Kaks kolmandikku Liiwi- ja Lätimaast jäi kirikule ehk, mis niisama palju tähendab, Riia piiskopile, kes Maarjamaa pääperemees oli.
Nüüd, pärast Eestlaste waigistamist, jautati ka nende maa kolme jagusse, kellest üks jagu ordole, kaks jagu katoliku kirikule osaks sai. Ordo päralt oliwad nimelt Sakala ja Järwa maakond ja pool Waiga maakonda ja osa Läänemaast, kiriku päralt kõik suur Ugaunia maakond, pool Waigast ja suurem jagu Lääne maakonda[2]. Kui aastal 1227 ka Saaremaa ära wõideti, tõmmati see maatükk walitsemise poolest Läänemaa külge ja sai
