— 106 —
oliwad saanud. Ja nemad tõmbasiwad omad purjed üles ja läksiwad mere pääle laiale ja igamees läks oma teed. Ja meie mehed sõitsiwad oma lootsikutega neile järele ja wõtsiwad ühe suurema sõalaewa nende käest ära ja wiisiwad tema Gootlandi saarele. Ja sellsamal päewal päästis meid püha neitsit, nõnda kui tema ka kõik Liiwimaa mehed senni päästnud on kõigist nende kitsikustest tänase päewani.”
Sest kahest mere tülist olgu küll ja meie paneme Läti Hindriku ajaraamatu kinni. Et temal oma iseäraline jutustamise ja seletamise wiis, näeb lugija otse sell korral wäga selgeste. Tema arwamise järele on neitsit Maarja abiga aastal 1215 Sakslased Eestlaste käest pääsnud. Kõik Liiwimaa oli Püha Maarjale pühitsetud ja kõik õnn ja õnnistus, mis sell ajal siin maal Sakslastele osaks sai, kõik hädast pääsemised ja kõik kordasaamine tuli tema käest. Nii uskus selle aja katoliku rahwas, nii uskus ka Lätii Hindrik. Sellepärast siis ka Püha Maarjat iseäranis ärdaste ja sagedaste paluti.
Meie oleme nüüd niisamati kui enne Läti Hindriku omad sõnad lugijale ette pannud ja kuulda annud. Mõnele ei ole see wahest meele pärast. Nemad oleksiwad ehk soowinud ilusamat jutustamist meie omalt poolt. Aga meie arwame, et ka wana Hindrik mitte sant jutustaja ei ole. Meie ei tea kui tark püha kirja tundja tema oli, aga nii palju näikse selge olewat, et ta wana piibli jutustamise wiisiga wäga tuttaw oli. Hindriku jutt on oma wiisi ja sõnade poolest wäga piibli jutustamise sarnane ja sell wiisil on ka oma ilu ja elu. Pääle selle õpib terane lugija wana aja jutustaja oma sõnadest ja tema iseäralistest arwamistest ka tüki wana aega tundma, ta waatab wana aja inimestele nagu südamesse ja saab nendega palju paremine tuttawaks, kui meie oma sõnadega teha jõuaksime. Sellepärast on meie mõte, ka edespidi weel mõnda Läti Hindriku ja tõiste ajaraamatute kirjutajate oma sõnadega lugijale jutustada.
