Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/104

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 104 —

winnasiwad puuwärkisid ja wanu laewu kokku, täitsiwad neid kiwidega ja wajutasiwad neid põhja ja sulgusiwad sadama suu (sissemineku) meie ees kinni. Sellepärast tuli meile suur hirm pääle ja meie arwasime, et meie nende käest ei saa pääsema. Mõned neist tõiwad ka kolm ülisuurt tuld ligi, kuiwest puist tehtud ja elaja raswa abiga põlema pistetud. Need tuled oliwad suurist palkidest tehtud wärkide pääle pandud. Ja esimene tuli, mis üle kõikide kangeste põles, sai mere pääle aetud ja tuli meie ligi ja kange lõuna tuul ajas teda waljuste puhkudes meie pääle. Ja Eestlased oma sõalaewadega sõudsiwad ümber tule ja hoidsiwad teda ja juhatasiwad teda otse kohe saksa kaubalaewade pääle. Aga kõik kaubalaewad oliwad kokku seutud, et meie kergemine waenlastele wasta wõiksime panna, ja seda enam kartsime meie, et meie tulest pääseda ei wõi. Ja kui seesama tuli, mis kõrgem oli, kui kõik kaubalaewad, omad leegid juba meie külge laskis käia, kutsusime meie piiskopi tema kambrist, kus tema palwet tegi ööd ja päewad. Ja tema tuli ja nägi, et muud nõuu ja abi ei olnud, kui Jumalast. Ja ta tõstis omad silmad ja mõlemad käed taewa poole ja palus, et meie päästetud saaksime sest tulest. Ja meie waatasime ja ennäe! kohe muutus tuul idatuuleks ja idatuul liigutas tuule lipu, mis purje küljes oli, tõisele poole ja ajas tule meist ära ja puhus teda tasakesi kaubalaewade ümbrelt meie taha mere pääle. Ja meie kiitsime kõik Issandat, et tema nähtawalt meid päästis praegusest tulehädast. Ja Eestlased paniwad tõise tule ja kolmandama liikuma. Ja meie kaitsime kaua neile wasta, walasime wet pääle ja wäsitasime ennast wäga ja ka neid ajas tuul wiimati meist ära. Ühtlasi sellsamal ajal sõudsiwad tõised Eestlased meie ümber rataskaari ja haawasiwad palju meist odadega ja nooltega ja tõised sõudsiwad sedasama teed tagasi meie ümber rataskaari ja wiskasiwad kiwa meie pääle oma paterellidest. Aga meil oli hirm, niihäste sadama kinnisulgumise pärast, kui ka sõa hädade pärast. Ja Albert Sluk, meie tüürija, ütles: