— 102 —
mend meest sääl ja wedasiwad laewad kelladega, kiriku riietega ja wangi wõetud ristiinimestega Wisbi linna. Ühe kolmandama laewa pääle hüppas üks mees Sakslaste hulgast julgeste kõige jõuuga, pidas oma paljaks tõmmatud mõõka kahe käega, raius temaga paremale ja pahemale poole kangeste ja tappis kakskümmend kaks waenlast ära. Aga kui tema ju üle jõuu ses tapluses tööd tegi, tõmbasiwad kaheksa meest, kes weel järele oliwad jäänud, purjed üles, ja et tuul purjetesse puhus, sai seesama Saksa rüütel wangi wõetud ja ära wiidud ja pärast, kui laewad jälle kokku tuliwad, ära tapetud. See laew läks pärast põlema, ei tea kas kogemata wõi meelega pandud, ja põles ära, et temas wähe mehi sees oli. Kui see lugu nii õnnelikult ja ausaste sündinud oli, tänasiwad kõik ristisõitjad kõige wägewat Jumalat wõidu eest, mis tema neile andis. Ja piiskop Albert saatis wangid kõige asjadega, mis paganad Daanlaste käest ära oliwad wõtnud, auuwäärt herra Andrease, Lundi linna pääpiiskopi kätte[1]. Nüüd ei tahtnud ristisõitjad enam Wisbi linna jääda, ajasiwad oma ette wõetud reisi edasi ja jõudsiwad Riiga. Nende tulemise üle oliwad uued linna kodanikud ja muud, kes Riias oliwad, wäga rõõmsad, läksiwad neile wasta ja wõtsiwad piiskoppi ja kõiki tema seltsimehi aupaklikult wasta, püha kiriku asju enesega ühes kandes.”
Tõine Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega mere pääl, kellest jutustada tahame, sündis aastal 1215, see on siis kaheksamal Eesti sõa aastal. Sell aastal peeti Rooma linnas suur kontsiilium ehk piiskoppide kokkutulemine, kuhu igalt poolt ristirahwa maadest otsatu hulk suuri waimuliku seisuse mehi rändas, Europast ja Aasiast. Tõist toredamat kontsiiliumi küll ilmas ei ole olnud. Mitu sada piiskoppi ja weel enam aptisid ehk kloostrite wanemaid ja pea iga kristliku kuninga ja würsti saadikuid nägi wägew paawst Innotsentsius III. weel nüüd enese
- ↑ Lund on linn lõunapoolsel Rootsimaal, ligi Daani maad.
