ära. Midagi jättis ta südamenurka warjule ja see tegi sääl endist wiisi haiget. Otto nägu näis kuulates weel tumedamaks minema. Sõbra sõnad paniwad teda sügawaste järele mõtlema. Mõnikord waatas ta niisugusel pilgul rääkija pääle, nagu ei usuks ta oma kõrwu, nagu kuuleks ta midagi, mida ta Heinrichi suust kuidagi kuulda poleks lootnud ega tahtnud. Kui see lõpuks oma tundmustest rääkima hakkas, nagu püüaks ta ennast wabandada, ütles Otto:
„Ühe sõnaga — kõik on lõpetatud wõi õigem: kõik läheneb lõpule“.
„Ma ei tea“, wastas Heinrich õlasid kehitades.
„Mina tean“, kinnitas Otto. „Mina olen midagi sellesarnast läbi elanud ja siis oli igakord lõpp lähedal“.
„Aga mis wõin ma sinna parata, kui ma teisiti ei saa?“ küsis Heinrich ennast wabandada ja kaitsta püüdes.
„Oh ja! Ma mõistan sind“, wastas Otto ja tema hääles kõlas kibedus ning etteheide. Ja kui ta natuke aega sõpra oli silmitsenud, nagu puuriks ta teda oma waatega läbi, kõngutas ta kurwalt pääd ja ütles:
„Kui nõrk sa oled! Seda ma enne ei teadnud“. Ja Otto tundis, kuidas Heinrich
98
