pääle, tahtis mõnda mänguriista saada. Klaweritunda wõtab, aga sellest on wähe, tahab kodus midagi mängida; kuuleb ju, et Teie wiiulit mängite. Ta on alati rõõmus, kui Te mängima hakate. Ma ostsin teisele wiimaks mandoline. Wanamees oli küll wastu, kuid mine jõua nüüd tema tahtmist teha. Noorte inimeste asi. Tema sureb muidugi warsti ära, saab teine waewast lahti. Nojah, ostsin teisele mandoline, aga ei oska häälde panna. Ma ütlesin teisele, et mine palu herra Orisood, aga tema ütleb: ‚Ma ei julge, kardan. Herra Orisoo on alati nii tõsine. Ialgi ei naerata ta, kui ta mulle wastu tuleb wõi kui ma midagi tema tuppa wiin. Ta nagu ei näegi mind‘. Ma ütlesin talle, et oled ikka ka loll. Mis see herra Orisoo sinust siis nägema peab. Aga mis sa teed, tütarlapse asi. Ja nüüdsed inimesed ongi hoopis teised. Kes meie ajal seda kuulis. Nagu minewal nädalalgi. Te palusite mind oma kuuele paari nööpi ette ajada; ma wõtan kuue ja hakkan ajama. Tema juhtub koju tulema ja kohe minu kallale: anna aga kuub tema kätte, tema ajab nööbid ette. Ma ütlen küll, et sa ei oska. Aga ei kedagi! Poolwägise kisub minu käest kuue ära ja hakkab õmblema. Ja nõnda ajasgi tema need nööbid ette. Ei tea, kuidas nad
91
