Mõtted, mis talle ööl ega päewal rahu ei tahtnud anda, saiwad talle ristiks. Ja tal oli hää meel, kui emand Martin kohwi tuues midagi rääkima hakkas. Kui aga Heinrich emanda pääle oleks waadanud, siis oleks ta näinud, missuguse uuriwa pilguga see teda silmitses, ja see pilk poleks juba talle enam kergitust toonud. Kui emand esiteks siit ja säält juttu oli otsinud, ütles ta wiimaks, nagu mööda minnes:
„Teil käis eila õhtul külaline“.
„Jah, üks tuttaw naesterahwas“, wastas Heinrich osawõtmatalt.
„Leeni rääkis mulle jah, ‚et üks naesterahwas‘ olnud. Tema tundwat teda. Juba teist korda olnud ta siin“.
Need sõnad paniwad Heinrichi mõtlema, walasiwad rinda uut raskust juurde. Ta püüdis aga siisgi näidata, et temal ükskõik on ja ütles:
„Soo, wõi Leeni tunneb teda“.
„Temale seletanud keegi sõbranna, kes ta on. Leeni rääkis, et ta olla ilus. Ma wastasin talle, et ega siis herra Orisool ometi halb maitse ole. Tema paneb ju kõik tähele, kes Teie juures käiwad. Ma ütlen talle küll, et mis sinul sellega asja on, kuid kas tüdruk hull siis kuulab. Ajas teine juba ammugi
90
