ta Olgale nii kõlawal keelel oli kõnelenud ja naesterahwa wahel unistama pannud? Kas ei olnud ta ise sedasama teed käinud, mida mööda ikkagi harilikult astutakse, kui naesterahwas ennast natuke unustab? Kas wõis ta isennast weel endisel wiisil auustada? Küll püüdis ta iseennast sellega wabandada, et Olga ju „niisugune“ olnud, aga see aitas wähe. Sõna „niisugune“ ajas talle häbipuna palesse, kui ta selle pääle mõtles, kuidas ta ise Olgale enne „niisugustest“ oli rääkinud. Siis oli ta kõrgeloomuline ja andeksandmine ise inimlikkude nõrkuste wastu. Ka ei suutnud see teda rahustada, et Olga teda petnud oli. Ta pidi isegi tunnistama, et ta waewalt pettusest wõis rääkida. Wõi kas ta ei olnud walmis kõike arwatawat halbtust kõige suuremate ohwritega lunastama? Kas ei waletanud ta oma hinge põhjani wälja? Mida kauem Heinrich harutas, seda kindlamine jõudis ta otsusele, et ta midagi polnud jõudnud teoks teha, millest ta nii ilusaste oli rääkida mõistnud. Tegeliku eluga kokku puutudes tundis ta enese lõpmata nõrga ja nende köidikutega kinni mässitud olema, milledest ta teisi oma sõnadega wabastada oli püüdnud. Raske ja walus oli tal oma nõrkust tundma õppides. Mis pidi ta oma jõuetusega pääle hakkama?
89
