6.
Heinrich tundis enese wäsinud olema, waimliselt ja kehaliselt. Magada ei saanud ta öösel siisgi. Talle näis, nagu oleks ta nõnda wäsinud, et ta enam magada ei jaksa. Ja kui ta hommikul niisama raske pääga kui südamegagi sängist wälja tuli, tõusis terwe asi kõigis oma möödaminematuses tal silmade ette. Waremalt oli ta nii sagedaste Olga pääle mõtelnud, tema seisukorda enesele ette kujutanud, nüüd seisis tal ainult tema ise meeles. Ta arwas, et Olga kõigega walmis saab; sellel oli midagi, mille abil ta kõik raskused ära suudab wõita. Aga mis pidi tema tegema? Selle pääle waatamata, et ta Olgat püüdis oma silmis alandada, pidi ta ometi tunnistama, et ta tema silmis alatasa kaswama näis. Ja just seda kartis ta nüüd kõige rohkem, see läks tal otse wastumeelseks. See tuli wististe sellest, et ta iseennast selle wastu wähenema nägi. Kadunud oliwad endised kõrged idealid, usk iseenese sisse, järele näisiwad olema jäänud ainult kired. Ja nendes arwas ta midagi madalat nägema. Midagi ei olnud neile püha, midagi jäädaw. Kõik, mille järele nad ahnitsesiwad, muutus pärast nende täitmist läilaks, wastikuks. Kuhu oli see kõrge inimlus jäänud, millest
88
