noortmeest neiut pigistama, suruma, muljuma, teda kätel kiigutama, kuni wiimane mõistusehelk tumedasse nõialoorisse ära oli kadunud. Kired astusiwad oma pehmete jalgadega mõistuse kaine, kõwa pää pääle ja see wajus alandlikult kokku. Noored õõgawad ja tuksuwad kehad muutusiwad mehanilisteks olewusteks, mis loomusunni järele elutseda tahtsiwad. Ununesiwad põhjusmõtted, kadus see ilus kauge uus ilm, millest neiu oli unistanud ja mille wõitmiseks talle isegi elu armas ei olnud.
Kui Heinrich pärast Olgat koju läks saatma ja kui ta säält üksipäinis tagasi tuli, siis oli ta südames weel raskem ja tumedam, kui enne seda, kus neiu ta ette põlwili langes. Nüüd ei süüdistanud ta aga mitte ainult teisi, waid ka iseennast. Ta tuli enesele kui wäeti ja rumal kergemeelne poisike ette. Wiimaks püüdis ta aga nendest piinawatest mõtetest lahti saada, lootes, et küll aeg asjad harutab. Oks aga oli kindel: ta tundis, et ta nüüd enam ialgi selle naesterahwa pääle nõnda waadata ei sa, kui enne. Talle näis, nagu oleks ta täieste kõikide teiste sarnane. Kui ta aga selle pääle mõtles, missuguses arwamises neiu tema suuruse, tugewuse ja kõikwõimise kohta on, siis oli tal piinlik ja häbi.
87
