Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/86

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

wastu, tõstis nuuksuja üles ja pani ta oma põlwedele istuma.

„Minu jalgade ees ei pea sa mitte olema. Ja külm on sul, sa wärised. Mina olen wististe nii hirmus külm, et kõik minu läheduses lõdisema hakkawad. Sinul peab aga soe olema, ma tahan seda“. Ja ta püüdis neiu käsa soojendada, silitas ta palesid, suudles ta otsaesist ja rääkis:

„Ära nuta enam, su silmad on juba enne punased. Kellele julged sa neid näidata“.

„Mul on sellestgi küllalt, kui sina neid waatad“, nuuksus Olga ja ilmlõpmata tänu ja õrnus paistis ta silmist. Pikkamisi jäi nutt järele, käed läksiwad soojemaks, paledesse tõusis puna ja silmad kuiwasiwad suudlemistest. Heinrich tundis, kuidas neiu keha palawust hakkas wälja õõgama, tema kehasse teda üle saates. Ja mida kauem ta seda oma käte wahel hoidis, tema silmadesse waatas, tema palawamaks minewat hingeõhku tundis, seda rohkem sai ta aru, et sellest kehast midagi arusaamatat, siisgi meeldiwat, joowastawat ja hullustawat wälja hoowab, neid mõlemaid nagu nõialoori sisse mässib, kus kõik ununema näib. Ei olnud minewikku ega tulewikku, oli ainult praegune silmapilk kõige tema tungide ja tahtmistega. Ja see sundis


86