„Jah, ma jätan kõik, ma tahan kõik kannatada, kui ma aga sinu usaldust tagasi lunastan“.
Uued sõnad lasksiwad uue mõjuhoo noorestmehest üle käia. Ta andis neiu kätele jällegi wabaduse tagasi ja langes endist wiisi oma tooli pääle tagasi. Kerge ohke tuli ta rinnust kuuldawale.
„Miks lased sa minu käed lahti? On ka weel see ohwer wäikene? Aga mis wõiksin ma siis weel tuua? Ma olen kõige pääle walmis. Aga mul ei ole enam midagi. Wõi tahad sa minu elu? Sa ei wasta. Aga seda ei tohi sa ju tahta. Sa awasid mulle uue ilma, sa pead mind sinna sisse laskma, teda mulle näitama“. Neiu häälte tekkisiwad pisarad, sõnad muutusiwad nuuksumiseks. Ta langes tooli päält nooremehe ette maha, sirutas oma jääkülmad käed tema poole üles ja palus.
„Nõua kõik, mis sa tahad, ma annan kõik sulle, ka oma elu, aga ära lükka mind enesest ära. Ütle, et sa mind endist wiisi usaldad ja ma lähen, kuhu sa käsed. Sinu sisse uskudes pole mul midagi hirmus“.
Alles nüüd näis enesearmastuse- ning kättemaksmise-karikas nooremehe rinnas täis saama. Ta wõttis ülespoole sirutatud käed
85
