küsiwaid ja ootawaid silmi näha. Ta tahtis tema elawa hinge tuksuwat walu tunda.
„Sa räägid otsekoheselt“, wastas ta. „Aga kus oli su otsekohesus enne? Sa said otsekoheseks siis, kui enam muud teed üle ei jäänud“.
„Aga ma ütlesin ju, et ma ise sulle kõik oleksin rääkinud. Wõi ei usu sa mind? Aga ütle ometi, mis pean ma tegema, et sa mind jälle uskuma hakkaksid?“
„Aga ütle sina, mis pean mina tegema, et mina sind usaldama suudaksin hakata? Ma tahaksin ju seda, kuid ma ei saa“.
Olga waatas nõu küsides toas ümber. Korraga tuli talle aga midagi pähe ja ta wastas palawalt, nagu tahaks ta terwe oma hinge nendesse sõnadesse suruda:
„Anna mulle kõik andeks, ole nii suur ja tugew, et sa mulle kõik suudad andeks anda, siis hakkad sa jällegi mind usaldama. Wõi ei jõua sa? Ma usun ju ikka weel, et sa jõuad, kui sa aga tahad“.
„Ma ei saa ju sulle enne andeks anda, kui ma tean, et sa ennast tõesti süüdlaseks pead, et sa andeksandmist tahad, et sa minu andeksandmise järele ihkad. Kahtlus närib rinnas ja ta poeb ikka sügawamale, külmalt, osawõtmatalt“.
83
