new? Ja ta oleks tahtnud kõik uuesti üles ehitada, seda tagasi wõita, mis temalt ära oli wõetud. Kui ta iseenesega wõideldes sõnu otsis, hakkas neiu jällegi rääkima. Nüüd kostis ta häälest wärisew hirm.
„Miks sa mitte midagi ei wasta?“ küsis ta ja wõttis oma jääkülma käega Heinrichi omast kinni. See tuletas nooremehele need suuandmised meelde, milledest Otto oli rääkinud. „Ütle ometi midagi mulle wastuseks, ma ei suuda sinu waikimist ära kannatada. Mul näib, nagu ei mõistaks ma sind ega pole ka ennemalt mõistnud. Aga ma tahaksin sind mõista. Ma usun ju ikka weel ainult sinu sisse; kas sa ka seda minult tahad ära wõtta. Siis on ka see usk tühine? Wõi tahad sa, et ma sind paluma pean? Aga ma ei saa seda teha, sõnad ei tule üle huulte. Sa pole mind ju ialgi paluma õpetanud, seda teha käskinud. Ma rääkisin sulle ju kõik, tõmbasin wiimase hilbu oma ümbert maha. Ja nüüd tahad sa pilkawa naeratusega minust mööda minna. Aga ma olin ju ainult otsekohene“.
Wiimane ütelus torkas Heinrichi selle koha pääle, mis tema enesearmastusele uuesti kihutajaks sai. Ta tahtis ikka ja ikka selle naesterahwa paluwat häält, tema hirmunud,
82
