poolt midagi. Kui aga see waikis, hakkas ta edasi rääkima:
„Sa oled nii tõsine, aga mulle näitab, nagu naeraks sa südames minu rumaluse üle. Ma olen ju kord niisugune. Ka rääkida ei mõista ma kõike seda, mis mul hinges on. Sääl on aga nii palju. Ma tean, et ma midagi mõistlikku öelda ei oska, kuid ma ei saa siisgi teisiti, ma tahaksin weel palju, palju rääkida, kuigi sina sellest midagi aru ei saa. Kui me waikime, siis on, nagu oleks siin toas kõik surnud. Sina oled surnud ja mina olen surnud. Ja ma hakkan kartma“.
Waikides, rahulikult oli Heinrich neiu sõnu päält kuulanud. Nendest kui ka rääkija häälest kostis lihtsus, otsekohesus, usaldus ja südamest hoowaw waikne, kuid sügaw kurbtus. Pisaraid arwas noormees rääkijal silma tungima, kui ta aga tema pääle waatas, siis nägi, et ta eksis. Neiu silmad oliwad kuiwad. Endise nutu jälgedena hiilgasiwad nad iseäraliselt. Ja see hiilgus andis sooja, kallas waatajale sellesama raskuse rinda, mis rääkija hinge täitis. Heinrichi tumenenud süda hakkas jällegi midagi tundma, awaldas tahtmist ja tungi, õõgas olnud magususte ja lootuste järele. Kuidas oliwad nad ometi nii ruttu ära purunenud? Miks oli nende alus nii mure-
81
