poleks see ainustgi jälge minusse järele jätnud. Ja mulle näis mõnikord, kui ma sinu seletusi kuulasin, et ma midagi halba pole teinud ja et sinul see kõik nii kerge on ära kannatada, kui sa sellest teada saad. Ma oleks wahetewahel isegi tahtnud, et ma sinule suuremaid raskusid katseks ette oleks wõinud weeretada. Ma lootsin, et sa nad kergesti eest kõrwale lükkad. Ja mida kergemini sa seda oleksid teinud, seda suuremaks oleksid sa minu silmis kaswanud, ja ma tahtsin sind suurena, tugewana näha. Mõnikord läksin ma iseenesega niikaugele, et arwasin: mind ei olegi, ma olen ainult wäike osake sinust. Ja kui sa rääkisid, et me ühesugused peame olema, siis oli see mulle walus. Sestsamast tahtsin ma aga ise tugewaks, sinu sarnaseks saada ja sulle wastu tulla ja öelda: ‚niisugune olen ma. Näita, et sa suur oled ja anna mulle kõik andeks‘. Mul näis, nagu oleks sa siis kõige suurem, kui sa omasugusele andeks suudad anda. Ma püüdsin kaswada, tugewamaks saada. Isegi raamatuid hakkasin ma lugema, milledest sa nii palju rääkisid. Usk kippus aga iseenese sisse kaduma, sest ma uskusin ju ainult sinu sisse…“
Neiu peatas, nagu ootaks ta nooremehe
80
