Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Sa kuulsid õieti“, waatas neiu; „seda õppisin ma pansionis. Meid oli sääl palju, kõik tütarlapsed. Ühes õppisime, ühes käisime jalutamas, ühes sõime, ühes magasime ja alalise ülewaatuse all, et me kombelikud, õrnad ja häbelikud oleksime. Ja me olime. Kui selgesti ma seda kõik mäletan! Ja kui ma koolist wälja astusin, siis olin ma õrn, nõrk ja — werewaene. Kui mamma mind tohtri juurde wiis, siis ütles see, et ma — mehele pean minema. Ja nüüd tuletas mamma mulle alatasa meelde, et ma mehele pean minema. Ma pidin kellegi oma wõrku tõmbama. Kui hirmus see oli! Praegu jooksewad külmawärinad üle keha. Iga wastutulijale pidin ma silmuse kaela püüdma heita, kui ta aga mamma arwates küllalt niipalju palka saab, et ta mind toita wõib. Aga rumal olin ma sellest sai isegi mamma aru. Ühes olin ma aga ka õnnelik… Ma sain Leiseriga tuttawaks. Mamma rõõmustas, kui ta meid ühes nägi. Ta õpetas mind teda ikka kõwemini kinni mässima. Selle wastu mässiti aga mind. Mamma nägi öösiti minu mehele­minemisest unes, mina saatsin aga pooled ööd „Kolmes kuradis“ mööda. Aga seda sa tead juba. Kui ma selle pääle tagasi mõtlen, siis on see nüüd nagu paljas unenägu. Mul on, nagu


79