Rääkija häälest kostis walus appihüüdmine. See oli elujõulise uppuja hääl, kes õlekõrrest kinni haarates oma hädakisa üle lainete laseb kõlada ja kellele ainult unine wastukaja kaastundmatalt wastu kõlab.
„Ma usun sind“, sundis Heinrich ennast wõimalikult pehmelt wastama ja lisas juurde: „Kui ma su silmadesse waatan, siis arwan ma aind jälle uskuda wõima“.
Walusad jooned neiu suu ümber muutusiwad õnnenaerulisteks.
„Kui hää sa oled“, ütles ta. „Aga ära waata enam nõnda minu pääle, nagu sa seda esiteks tegid. Waata nõnda, kui esimesel korral, kus me kokku saime. Sellest sain ma uut elu. Ma ei olnud enne niisugust waadet näinud. Kõik meesterahwad waatasiwad teisiti. Ja ma ei tea, mispärast, kuid ma lõin nende ees oma silmad alati maha; sind ei häbenenud mina aga. Ma wõisin sulle nii julgesti wastu waadata ja ma tahtsin seda. Sa püüdsid nagu midagi muud näha, mitte aga mind. Teised waatasiwad mind, nagu ma olin. Ja ma häbenesin oma silmi, palesid, käsi, jalgu, liigutusi, käiku. Nendes näis midagi äraandwat olema. Sellest arwan ma alles nüüd selgemini aru saama, kuna mul
75
