Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

bedam olema, lõikaja joowastus — magusam, uimastawam.

„Wabandada“, sõnas neiu ja raputas kurwal meelel pääd. „Mis olnud, ei saa olemataks teha. Wõi arwad sa, et ma weel midagi salata püüan?“

„Ma tean kõik“, wastas Heinrich järsku.

„Waewalt tead sa kõik, pääle minu enese ei tea keegi kõike“.

See wastus oli uus piste nooremehe rinda. Weel pidi midagi olema!

„Ja mis on siis weel?“ küsis ta tungiwal pilgul.

„Nüüd on sellest asjata rääkida, sest meie wahel on ju wististe kõik lõpetatud, ma näen seda sinu silmadest. Aga ma tahtsin sulle sellest rääkida, kõik tahtsin ma üles tunnistada“.

Need sõnad paniwad Heinrichi mõtlema ja ühes ka kartma. Talle näis, nagu tahaks see, keda ta walmis oli lõikama, tema käest lahti rabeleda, ära jooksta. Seda ei tahtnud ta aga kuidagi sündida lasta.

„Meie wahel kõik lõpetatud“, kordas ta sellepärast ja lisas põrandale wahtides juurde, sest ta tundis, et ta praegu waletab ja see tegi talle häbi:

„See on alles weel teadmata“.


73