Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/71

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

jäädawalt lahti wõi on weelgi mingisugune kokkuleppimine wõimalik? Tal oli nii raske temast silmapilk lahkuda, ühe hoobiga kõike seda purustada, mis hulga aja jooksul üles oli ehitatud, loomulikul teel üles kaswanud. Selle tundmusele tekkis ka weel midagi muud juurde. Ta tahtis oma enesearmastuse kõdistamist tunda ja seda lootis ta see läbi, et see neiu, keda ta kõige hingega oma poole teadis tungima, tema ees waewleks ja piinleks. Kõige selle juures oleks tahtnud ta aga näha, et neiu ennast tema ees kuidagi oleks alandanud, põlgamise­wääriliseks teinud, sest siis oleks wõinud ta ennast rahulikult temast lahkuda, teda enesest tugewa, armuta käega eemale tõugata. Need mõtted ja tundmused jooksiwad tal pääle neiu poolt ettepandud küsimist kiiresti läbi pää. Ja kui see walmis oli lahkuma, sõnalausumata, ilma kaebtusteta, alandusteta, ainult oma murtud südant, rusutud keha ja nutetud silmi kaasa wõtma, siis ei osanud Heinrich midagi muud wastata, kui kogeles:

„Seda mitte“.

Ja nagu sõnakuulelik laps jäi neiu tooli pääle edasi istuma ja näis oma saatust ootama. Praegu ei kartnud ta nähtawasti midagi, isegi surma mitte. Seda arwas Heinrich tema sil-


71