korda tundis ta eneses loomulikka instiktisi julgesti oma pääd tõstma. Endised tundmused oliwad nagu täitsa ära kadunud. Tumedal pilgul silmitses ta neiu ümargust kaela, tema saledat pihta ja tugewaid puusasid, milledele riided oma kitsusega liiga näisiwad tegema. Mis oli küll need tundmused elule kutsund? Kas ainult teadmine neiu endisest elust? Wõi ei olnud noorelmehel ialgi muid tundmusi olnud, ja tema ise pidas neid ainult teiseks?
Kui neiu tüki aega oli nutnud ja Heinrich sõnalausumata teda silmitsenud, ajas nutja ennast sirgeks, wõttis käed silmade eest ära ja waatas üles. Tema pilgus helkis meeleheitus.
„Pean ma ära minema?“ küsis ta nagu luba küsides, sest ta näis aru saama, et temal siin enam midagi teha ei ole. Ta teadis ju, kui suurt rõhku Heinrich ikka auusameelsuse ja otsekohesuse pääle oli pannud.
Neiu küsimine, millest Heinrich lõpmata kahetsust, andekspalumist ja oma süü äratundmist arwas kuulda wõima, äratas teda tema uimastusest. Ja kui ta nägi, et Olga toolilt üles tahtis tõusta, asus ta rinda kartus, et kõik liig ruttu lõpeb. Ta ei olnud weel mingisugusele otsusele jõudnud, mis ta neiule ütlema peab. Ütleb ta ennast temast
70
