retama paniwad. „Enne aga ütelge mulle, kus Te pühapäewa õhtul olite?“ Ometi kord oliwad need sõnad üle huulte. Karjuda oleks tahtnud ta neid neiule näosse. Nüüd tuliwad nad aga läbi krigisewate hammaste kuuldawale. Ja kui Olga esimesel silmapilgul arusaamatuses pärani silmil tema pääle wahtima jäi, lisas Heinrich juurde.
„Ja kuhu läksite Teie minewal nädalal siis, kui Teil wõõrad riided seljas oliwad? Mis oli Teil ‚Kolmesse kuradisse‘ asja?“
Need hoobid mõjusiwad. Heinrich tundis sellest rõõmu. Midagi walusat ja joowastawat täitis ta hinge. Olga oli nagu mõistuse kaotanud. Te nägu muutus wahakarwaliseks, huuled läksiwad siniseks, lõiwad wärisema. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks ta nooremehe jalgade ette langeda. Wististe tuli talle aga midagi meelede ja ta ei teinud seda. Wiimaks surus ta käed silmade ette, langes jõuetult kõwerasse kokku ja õlade liikumine rääkis kramplikust nuuksumisest. See kestis hulk aega.
Heinrich oli püsti tõusnud ja seisis tema ees. Ta silmitses kui uimastuses nuuksujat. Isesugused tundmused ärkasiwad temas elule. Talle tuli meelde, et see naesterahwas juba enne kellegi teise oma on olnud ja esimest
69
