ei taha wäljas rääkida. Meeleolu on ka halb. Aga lähme minu juurde, sääl paraneb ehk kõik. Sinu rõõmus olek hakkab ehk ka minule külge“.
Missugust raskust see Heinrichile sünnitas, et neid sõnu harilikul wiisil rääkida! Ta sai sellega siisgi korda. Hambad kippusiwad ainult suus lõgisema hakkama.
Kui nad tuppa oliwad jõudnud, pani Heinrich Olga laua äärde istuma ja istus ise tema lähedale nõnda tooli pääle, et nad silm silma wastu seisiwad. Siin heleda tule walgusel oli aga tal wõimata oma sisemise ilma möllu neiu eest warjata. See paistis ta liigutustest, näost, silmist, terwest ta olewusest wälja.
„Aga jumala pärast, ütle ometi, mis sul wiga on?“ küsis Olga hirmunult. „Mis on sündinud. Ja sa waikid nii kohutawalt. Mul näib, nagu oleks sul waja ainult kord oma suu awada ja siis oleks…“
„Nii hull see asi weel ei ole, kuid ma olen siisgi wäga, wäga haige“.
„Mis sul siis ometi on? Nii järsku! Räägi ometi“. Nende sõnade juures püüdis ta ennast nooremehele lähemale nihutada; nende põlwed puutusiwad kokku.
„Ma räägin kohe“, wastas Heinrich ja tõstis oma silmad ülesse, mis Olgal hinge tar-
68
