alati, kui sul aga tahtmist on. Isegi, mina kutsun sind igal wõimalikul korral“.
Weel kord surusiwad sõbrad üksteise kätt.
Imelik tundmus täitis noortemeeste rinda. Mõlemad kannatasiwad. Otto püüdis aru saada, missuguseks tema ja Heinrichi wahekord muutuda wõib. Ta katsus ka mitmesuguste teiste tundmuste üle selgusele jõuda, kuid asjata. Süda oli nii wäsinud, rinnas oli nii tume ja segane, et waewalt millegi üle enesele aru wõis anda. Ottole tuli tundmus meelde, mis siis ta rinda täitis, teda puruks käristada ähwardas, kui Olga temale esimest korda kellegist teisest rääkis. Aga kuhu oli see tundmus nüüd jäänud? Mis oli teda ära häwitanud? Sõprus? Seda ei tahtnud tema uskuda, sest sel korral oli tal kirede tung nii lõpmata suur, kadedus ja põlgtus tundmata teise wastu nii tugew, et temast waewalt mõni teine tundmus wõitu oleks suutnud saada. Ta harutas ja otsis. Talle tuliwad Olga silmad meelde, mis wandetäitmise ajal tema pääl wiibisiwad ja mis kõik lubasiwad, kui nad aga wande selle eest tasuks saawad. Ta mäletas ka kolme wiimast suuandmist otsaesise pääle, mis talle weel praegu kananaha ihu pääle ajasiwad. Ja siis see uus, tundmata Olga olewuses, mis ta tema eest warjates,
63
