„Jah“.
„Ega sa ometi mõnda ettewaatamata sammu ei astu. Kui sa esiteks püsti kargasid, siis arwasin ma, et sa kõige pääle walmis oled, et sa isegi nööri wõi rewolwri eest tagasi ei põrka“. — Need wiimased kaks asja oliwad Heinrichile täieliseks uudiseks. Imelik, kuidas tal midagi sellesarnast meelde pole tulnud.
„Ma arwan, niisugust lollust ei pea sa ei enese ega ka tema wastu tarwitama,“ rääkis Otto edasi.
„Kas see aga tõesti lollus on?“ küsis Heinrich iseeneselt. „Aga mis pean ma siis tegema?“
Mõlemad nooredmehed muutusiwad aegajalt sõnakehwemaks. Nad oliwad täna nähtawasti juba kõik oma hinge päält wälja puistanud. Mõtelda tahtsiwad nad, silmi iseenese ja oma tundmuste pääle pöörata.
Rõhutult ja waikides andsiwad sõbrad üksteisele jumalaga jätmiseks kätt.
„Millal wõin ma jälle sinu poole tulla?“ küsis Otto lahkumise eel. See oli uus küsimus, mida nad mitme aasta jooksul polnud eneste wahel tarwitanud. Ja niihästi küsija kui ka küsitaw saiwad sellest aru.
„Mistarwis sa seda küsid. Tule ometi
62
