„Alatiseks?“
„Alatiseks“.
„Ja tema?“
„Tema oli nõuus“.
Otto waikis ja wahtis suurel silmil sõbra pääle. Nüüd mõistis ta teda täiesti. Sellepärast oleks tahtnud ta teda silmadega läbi puurida, et näha, mis ta hinges sünnib.
„Ja see kõik oli laupäewa õhtul?“ küsis Otto, et midagi rääkida.
„Kõik oli siis“, wastas Heinrich ja lisas natukese aja pärast nagu iseenesele juurde: „Ja pühapäewa õhtul oli ta sinuga sääl“.
„Kuidas wõis see ometi kõik nõnda minna?“ küsis Otto. Heinrich ei püüdnud selle pääle wastust leida, sest ta sai aru, et sõber iseenesele küsimise ette oli pannud.
„Kõik seisab selles, et meil mõlemil oma saladused oliwad. Aga mälestad sa, et me ükskord maha tegime — kõik üksteisele rääkida. Oleks ometi teine meist awalik olnud, siis poleks sellesarnast juhtuda wõinud… Aga mis tahad sa nüüd teha?“ pööras ta natukese mõtlemise järele Heinrichi poole.
„Ma ei tea“, wastas see. „Mu pää on wäsinud, ma ei suuda midagi wälja mõelda. Ja täna õhtul peab ta siia tulema“.
„Täna õhtul siia?“
61
