desõnad olin lõpetanud, tormas ta laialilaotatud kätega minu juurde. Aga see polnud endine Olga, keegi teine oli see, mulle tundmata, wõeras. Ta suudles mind jääkülmade huultega kolm korda otsaette. Wärin käis mul kehast läbi. Need oliwad surnu suudlemised, elaw surnu minule. Ja ära naera, kui ma ütlen: silmadesse tõusiwad mul pisarad. Ma ei tea mispärast. Ka tema nägi, ma ei warjanud neid. Ta nägi neid esimest ja wiimast korda. Palju on ta mind enne suudlenud küll huulte, küll silmade pääle, aga ialgi pole ma nutnud. See oli wististe sellepärast, et ta siis alles elas… Ja nii lahkusime meie“.
Otto waikis. Aga ka Heinrich ei lausunud sõnagi. Ta oli arwanud teateid kuulda, mis tema lugupidamist, enesearmastust haawata wõib. Kõik oli aga wastuoksa. Ja seda walusam oli tal. Ta oleks tahtnud seda naesterahwast alatuna näha, et ta teda põlata wõiks. Aga just seda ei saanud ta teha. Lõpmata walus oli tal.
„Kui kaugel sina oma asjaga oled?“ küsis Otto paariminutilise waikimise järele.
„Nagu üleüldse olla wõib“, wastas Heinrich sõnawaeselt.
„See tähendab?“
„Ma tahtsin teda omale“.
60
